Minu elu

Lähedase kaotus

elumuutusTere kallid lugejad,

Head uut aastat kõigile veel tagantjärgi!!!

Täna räägin natuke lähedase kaotusest ehk täpsemalt surmast, eriti kuna see teema on minu elus hetkel aktuaalne.

Nimelt on mu vanaisa 76 aastane ning ootab praegu oma viimset päeva 🙁

Tal avastati 1.5 aastat tagasi maovähk ning tal oli suur operatsioon, mille käigus opereeriti ära ta magu, sapipõis, põrn ja osa maksa.

Elu peale operatsiooni oli väga raske. Kehal oli keeruline toime tulla ilma niipaljude organiteta, eriti maota, milles toimub ju toidu lõhustamine selle edukaks imendumiseks.

Söögikorrad olid piinarikkad, kuna ilma maota läks söök otse peensoolde ja peagi hakkas see niiöelda üles tõusma ja vanaisale valu tegema.

Vanaisa pidi sööma vaid vedelat toitu ja toitainete rikast toitu, kuid ta ei teinud seda.

Ta jätkas oma vana harjunud menüüga- sardellid, praetud toidud, kohukesed, saiakesed, limonaad ja jäi aina haigemaks ja kõhnemaks.

Viisin talle ka seedeensüüme,  et ta toit saaks paremini lõhustatud, kuid ta ei võtnud neid eriti.

Ka minu viidud beebitoitu ei tahtnud ta proovida.

Tundsin, et näen inimest uppumas ja saaksin ta päästa, kuid ta ei taha päästmist. Jube raske tunne on kedagi uppumas näha.

Pidin endale tõdema, et ilmselt oli vanaisa hing teinud otsuse, et tal on  aeg minna ja sellepärast tegi ta kõike risti vastupidi soovitatule.

Ma tegin vanaisale hiljuti ingliteraapiat, et ta saaks veel enne surma kuulda inglite nõuandeid ta elu kohta ja võib olla nii enda enesetunnet parandada.

Talle soovitati mõelda ininestele, kelle eest ta tänulik on ja öelda neile seda, kui tänulik ta nende eest on. Vanaisa on nimelt eluaeg olnud karm ja tõsine mees, üldse mitte emotsionaalne. Ta pole kordagi, vist tänanud kedagi lihtsalt selle eest, et ta olemas on.

Mõni nädal hiljem tänaski vanaisa kõiki, keda ta armastas. See oli ilus.

Veel soovitati tal näha alati päikest, mitte pilvi.  Ta on alati pessimist olnud, kuid nüüd vajas ta positiivsust kohe hädasti. Soovitasin tal keskenduda kõigele ilusale, mis ta päevades veel alles on.

Vanaisa oli mõtlik…

Kui olid jõulud, siis ta palus endaga perel pilti teha ja ütles, et need on ta viimase jõulud, kirjutage pärast pildi taha 76- ta vanus.

Küsisin talt, et kas ta tunneb, et tema aeg on lähedal ja ta vastas jah…teadsin, et  ta tõesti tunneb seda.

Paitasin teda ja sosistasin talle kõrva, et ära karda, su hing elab edasi ja sa saad minuga peale surma ühendust võtta!

Ma loodan, et ta valud lõppevad peagi, ma tean, et ta leiab rahu ja ma tean, et ta ei lähe tegelikult kuigi kaugele.

Piir maa ja taeva vahel on tegelikult väga õrn.

Ma tean, et saan temaga peale ta surma ühendust võtta ja ma tean, et ta on jätkuvalt oma pere juures.

Surm viib hinge tagasi tema päris kodusse-    teispoolsusesse. Maa peal oleme justkui teatri näitlejad, teispoolsuses tunneme, et oleme arenenud, õppinud ja kogenud ja saame natuke puhata ja taas kodus olla.

Surma ei tasu ülemäära karta. Keskendugem parem ilusate mälestuste loomisele elus, kui surma kartusele.

Hing elab edasi,ka mu vanaisa elab edasi.

Mu hing teeb ikka haiget, aga mitte niipalju kui enne artikli kirjutamist.

Kohtumiseni, vanaisa:) Ma hoian sul silma peal.

Kerli