large[1]Tere kõigile,

mingi aeg tagasi rääkisin, et mu vanaisa on suremas. Tema aeg minna oli 5.veeruaril.

Siiamaani ei tunne ma veel ta kaotust, sest ta ei ole ju kadunud. Ma tunnen ta hinge ja tean, et ta elab ikka edasi, aga teisel moel…

Ma pole kordagi isegi nutnud ta lahkumise üle, sest ma tunnen nii tugevalt, et ta pole kadunud. See on huvitav, ka mulle.

Ma tahaksin nutta, aga ei saa.

Samas olen ma selle üle ka rõõmus. Mulle meeldib mõelda, et ta on ikkagi mu juures ja on leidnud rahu, ma ei tahagi tunda sünget leina. Ma olen rõõmus ta elu üle ja selle armastuse üle, mille ta mulle eluajal kinkis. See toob naeratuse suule.

Tahtsin rääkida ühest huvitavast juhtumist seoses mu vanaisa surmaga.

Nimelt on mu vanaisal tehnika pood ja seal poes on puhketuba.

Puhketoas on suur diivan ja üks koht diivanilt oli alati niinimetatud vanaisa koht.

Talle meeldis seal istuda, lobiseda ja elu üle järele mõelda.

Peale ta lahkumist oli see koht justkui tühi, kuni äkki tuli sinna täiesti ei-tea-kust liblikas!

Ma olin sõnatu. Talvel, külmaga, tuleb äkki tema kohale istuma liblikas.

Ma olin 100% kindel, et see on mu vanaisa, kes annab teada, et ta on leidnud rahu ning istub ikka oma kohal ja annab teistele toasviibijatele edasi head energiat ja lootust.

Uskumatu, kuidas maailm töötab ja kuidas hinged endast märku annavad.

See liblikas on seal olnud juba mõnda aega, sama koha peal. Kas pole hämmastav?

Muide, vanaisa on ka minuga suhelnud…sellest teinekord pikemalt:)

—————————————————————————————————————————————————————-

Elu on imeline ja müstiline.

Puhka rahus, kallis vanaisa:)

Kerli:)